Kuidult võrsunud külapillimees Volli
Variku poistele mõeldes saigi küpseks mõte kirjutada nendest ja teistest Mustjala valla tublidest pilli- ja laulumeestest, et mälestus neis edasi elaks.
Varikud olid suure jõuka talu perepojad, tugevad ja töökad, pillimängu ja laulu harrastavad noormehed. Ei toimunud ühtki pidu, kus nad kaasa ei löönud, olgu see siis orkestris, kooris või näidendis. Kellelt nad selle musikaalsuse ja energia said, ei tea. Aga see oli selline kaasasündinud anne, mida iseõppimise teel täiendati, sest kohalikke muusikakoole ju sel ajal ei olnud. Seal peres oli nii, et nooremad õppisid vanematelt vendadelt. Palju neil pille oli, ei tea, aga orel, õigemini harmoonium, oli küll, eks sealt need esimesed nõksud selgeks saadi. Mäletan, et võidupühal, 23. juunil toimusid Sõõru rannas alati suured pidustused, kus kostis nende laul ja pillimäng.
Vendadest paistis silma eriti Voldemar, kes oli otse sündinud muusikamees, igale pillile lõi hääled sisse. Tahtsid või mitte, aga tema lood kohe sundisid tantsule minema. Voldemari onu Taavi Varik, kel oli Tallinnas kilude soolamise vabrik, kinkis talle suure, 120 bassiga akordioni. Pillid, eriti suured, olid sel ajal väga kallid. Tavalisel talupoisil, nagu Volli, oli seda võimatu osta. Aga juhus tuli appi. Eks onu teadis poisi võimeid ja nii saigi temast üle valla pillimees. Või nagu siis öeldi, üle küla poiss ja üle rinna pill. Teda kutsutigi Pilli- Volliks. Tütarlastele ta meeldis, kõik olid vaimustatud, kui ta mängis või kedagi tantsima kutsus. Tantsupeolt neidude noppimisega polnud tal kunagi raskusi, kõik olid saadaval, nagu ta ise naljatades ütles. Tuli ainult kõige meeldivam välja valida, temaga paar tantsu teha, sõnad kõrva sosistada ja ühine kojuminek oli kindel. Tuli vaid leida sõber, kes tantsuks mõne loo pilli mängiks. Et tal tüdrukute juures nii hea minek oli, seda nägin ise, kui koos ehal käisime. Ükski aidauks ega lakaluuk ei jäänud suletuks.
Nagu veel mäletan, jõudis ta akordionimänguga nii kaugele, et käis isegi Tallinnas mingitel võistlustel ja sai seal teise koha. Esimeseks oli tulnud keegi muusikakooli õpetaja. See oli ühe Mustjala talupoisi, ühe iseõppija jaoks küllaltki suur saavutus.
Siis tuli aeg, mil Volli pani pilli kasti, sest tal tuli minna Eesti kaitseväkke aega teenima. Ka seal tuli talle abiks musikaalsus, varsti pärast lühikest riviõppust saadeti ta orkestrisse. Ta oskas puhuda ka puhkpille, sest omal ajal oli neil Mustjala alevis ka puhkpilliorkester, milles Volli agaralt kaasa mängis. 1942. Aasta suvel võis Vollit juba kodualevi vahel ringi liikumas näha. Oli alguses kahvatu ja kõhn, tervis polnud korras, kuid paranes ja kosus peagi. Viimati nägin teda 1944. aasta aprillis alevi vahel koos venna Kaljuga, ütlesid, et lähevad Lümandasse. Pärast kuulsin, et tal oli õnnestunud sealt väikese grupiga purjepaadiga üle minna. Olid olnud seitse öödpäeva merel, kuid kohale jõudnud, esialgu Gotlandile. Palju aastaid, ka viimased, oli Volli elanud Torontos, ka seal pillile truuks jäänud ja eestlaste kultuurielule kaasa aidanud. Koos vendade Kaljo ja Arnoldiga, keda saatuse käsi samuti sinna suunas, leidnud seal ka viimse puhkepaiga.
Katkeid Arli Heinmetsa mälestustest „Mälestusteheideid Mustjala kandi pillimeestest“
Volli on fotodel Kuidu pere 1930. aastal ja Suvepäevad Mustjalas 1939. aastal